Veebruarikuud iseloomustasid rida tugevaid torme ja sademeid, mis tabasid eelkõige Lääne-Euroopat ja Põhja-Aafrikat: Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis ja Marokos kogeti erakordselt niiskeid olusid ja ränki üleujutusi, mis tõid kaasa ulatuslikke kahjustusi, hukkumisi ja elatusvahendite hävingu. Veebruaris esines suuri üleujutusi ka mujal maailmas, muu hulgas Austraalias, Mosambiigis ja Botswanas.
ECMWF-i kliimastrateegia juhi Samantha Burgessi sõnul rõhutavad veebruarikuu äärmuslikud ilmastikuolud kliimamuutuste süvenevaid tagajärgi ja ülemaailmsete meetmete rakendamise hädavajalikkust. „Maakera temperatuurid on kerkinud 1,49 °C võrra kõrgemale tööstuseelsetest väärtustest – veebruar oli soojuselt viies vaatlusajaloos – ja Euroopa koges suuri temperatuurikontraste. Erakordsed atmosfäärijõed – hiiglaslikud veeauru vood taevas – tõid Lääne- ja Lõuna-Euroopasse rekordilisi sademeid ning ulatuslikke üleujutusi, aga Arktikas oli merejää ulatus kuu kohta kasinuselt kolmandal kohal.“
Pinnalähedase õhutemperatuuri ja maailmamere pinnatemperatuuri olulised näitajad
Globaalne temperatuur
- 2026. aasta veebruar oli maailmas soojuselt viies vaatlusajaloos. ERA5 andmetel oli maakera pinnalähedase õhutemperatuuri kuukeskmine 13,26 °C, mis on 0,53 °C võrra kõrgem võrdlusperioodi 1991–2020 veebruarikuu keskmisest. Kõige soojem veebruar mõõteajaloos oli 2024. aastal.
- Veebruar oli ERA5 andmetel 1,49 °C võrra kõrgema õhutemperatuuriga kui veebruarikuu hinnanguline keskmine võrdlusperioodil 1850–1900, mida loetakse kokkuleppeliselt tööstuseelseks perioodiks.
Euroopa ja muud piirkonnad
- Veebruar 2026 oli Euroopas üks kolmest kõige külmemast veebruarikuust viimase 14 aasta jooksul: keskmine õhutemperatuur maismaa kohal oli -0,07 °C, mis on 0,10 °C võrra madalam võrdlusperioodi 1991–2020 veebruarikuu keskmisest.
- Keskmiste õhutemperatuuride osas valitses tugev kontrast Euroopa lääne-, lõuna- ja kagupiirkondade keskmisest kõrgemate õhutemperatuuride ja Fennoskandia, Balti riikide ning Loode-Venemaa keskmisest külmemate olude vahel.
- Veebruari keskmine õhutemperatuur Eestis oli -8 °C ehk 4,2 °C võrra normist külmem (perioodi 1991–2020 veebruarikuu keskmine on -3,8 kraadi). Viimati oli Eestis veel külmem (-8,7 °C) 2012. aasta veebruaris (Keskkonnaagentuur).
- Väljaspool Euroopat valitsesid keskmisest soojemad olud Ühendriikides, Kirde-Kanadas, Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Antarktise idaosas; vastukaaluks oli külmem Alaskas, Põhja-Kanadas, Gröönimaal ja Põhja-Venemaal.
Põhjapoolkera talve olulisemad näitajad
- Maakera temperatuur oli põhjapoolkera talvel (detsember 2025–veebruar 2026) soojuselt viies vaatlusajaloos. Talve keskmine ületas 0,51 °C võrra võrdlusperioodi 1991–2020 keskmist.
- Euroopa jaoks oli möödunud talv viimase 13 aasta üks kahest kõige külmemast, olles 0,09 °C võrra kõrgema õhutemperatuuriga kui võrdlusperioodi 1991–2020 keskmine.
- Põhjapoolkera talve temperatuurid peegeldasid enamasti veebruarikuus kogetud piirkondlikke temperatuurikontraste ja sademeanomaaliaid.
- Eestis oli talve keskmine õhutemperatuur –4,5 °C ehk 1,9 °C võrra keskmisest külmem. Pikaks kujunes eelkõige sulata periood (mil ööpäeva maksimaalne õhutemperatuur jääb püsivalt alla 0 °C), mis oli viimaste talvede üks pikemaid (Keskkonnaagentuur).
Maailmamere pinnatemperatuurid
- Maailmamere pinnatemperatuuri keskmine laiuskraadide 60°S ja 60°N vahel oli möödunud kuul 20,88 °C, mis jagab vastava kuu vaatlusreas kõrguselt teist kohta (koos veebruariga 2025) ja jääb 0,18 °C võrra madalamaks 2024. aasta veebruarikuu rekordilisest keskmisest.
- Põhja-Atlandi ookeani kesk- ja lääneosa külmade temperatuuride ning subtroopiliste piirkondade soojade temperatuuride vahel esines märkimisväärne temperatuurigradient, mis panustas tõenäoliselt Euroopasse jõudnud tormide tekkesse.
Maailmamere jääkatte olulised näitajad
- Arktikas oli veebruarikuu keskmine mere jääkatte ulatus 5% väiksem pikaajalisest keskmisest ehk vastava kuu arvestuses madaluselt kolmandal kohal.
- Piirkonniti oli jää ulatus keskmisest madalam Labradori meres, Baffini lahes ja Ohhoota meres. Mere jääkatte pindala oli seevastu ebatavaliselt kõrge Grööni meres, kus see saavutas veebruaris suurima ulatuse 22 aasta järel.
- Antarktikas oli mere jääkatte ulatuse kuukeskmine pikaajalisele keskmisele lähedane. See on teravas kontrastis möödunud nelja aastaga, mil jää pindala oli veebruaris 25% kuni 33% keskmisest madalam.
- Antarktika ööpäevane jääkatte ulatus saavutas tõenäoliselt suvise miinimumi 22. veebruaril (need andmed on hetkel kinnitamata). See näitaja on 48-aastases vaatlusreas keskmiselähedane, vastukaaluks viimase nelja aasta kasinuselt rekordilistele või sellele lähedastele näitajatele. Madalaim jääkatte ulatuse miinimum registreeriti 2023. aastal.
Hüdroloogilised näitajad
- Märgade ja kuivade olude vahel valitses Euroopas tugev kontrast: enamikus Lääne- ja Lõuna-Euroopast oli keskmisest märjem, samas kui ülejäänud osas maailmajaost oli keskmisest enamasti kuivem.
- Niinimetatud atmosfäärijõed ehk kitsad ning väga niisked veeauru-vood taevas ja lõunasse nihkunud jugavool, mis juhtis torme Euroopa lõunaosa suunas, põhjustasid tugevaid kuni äärmuslikke sademeid Lääne- ja Lõuna-Euroopas. See omakorda vallandas ulatuslikke üleujutusi ja maalihkeid, eelkõige Ibeeria poolsaarel ja Lääne-Prantsusmaal.
- Eestis oli valitseva kõrgrõhkkonna tõttu sademeid seevastu äärmiselt vähe, keskmisena napilt 10 mm, mis on vaid veerand paljuaastasest keskmisest. Ligi 100-aastases andmereas oli tänavune veebruar kuivuselt 6. kohal (Keskkonnaagentuur).
- Väljaspool Euroopat oli keskmisest märjem enamikus Austraaliast, Kagu-Brasiilias, Põhja-Ameerika põhjaosas ja paiguti Kesk-Aasias. Keskmisest kuivem oli Ühendriikide lõunaosas ja Põhja-Mehhikos, Hiina idapoolseimas osas, kohati Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aafrikas.
Talve hüdroloogilised näitajad
- Talvel 2025–2026 oli Euroopas keskmisest märjem enamikus maailmajao lõuna- ja lääneosas ja keskmisest kuivem Islandil, Šotimaal, Kesk-Euroopas, Fennoskandias ja Balti riikides. Lääne-Euroopas esines pikki sajuperioode jaanuaris ja veebruaris.
- Eestis olid kõik kolm talvekuud normist (1991–2020) kuivemad. Talve sajusumma Eesti keskmisena oli vaid 71 mm ehk pool normist (Keskkonnaagentuur).
- Detsembrist 2025 kuni 2026. aasta veebruari lõpuni valitsesid keskmisest märjemad tingimused paiguti Ühendriikide põhjaosas ja Kanadas, Brasiilia lõunaosas, Põhja-Austraalias ja Kagu-Aafrikas. Keskmisest kuivemate regioonide hulka kuulusid Ühendriikide kaguosa, Kesk- ja Ida-Aasia, enamik Lõuna-Ameerikast ja Austraalia lõunaosa.
Eesti veebruarikuu keskmine õhutemperatuur oli -8 kraadi (norm -3,8 kraadi), viimati oli veel külmem 2012. aasta veebruaris (-8,7 kraadi). Veebruari minimaalne õhutemperatuur mõõdeti kuu esimesel päeval Jõgeval ja maksimaalne viimasel päeval Võrus, vastavalt -28,3 ja +4,8 kraadi. Valitseva kõrgrõhkkonna tõttu oli sademeid äärmiselt vähe. Eesti keskmisena napilt 10 mm, mis on vaid veerand paljuaastasest keskmisest. Päikest jagus rohkesti – Eesti keskmisena 92 tundi (norm 63 tundi). Alates 1961. aastast on veel päikeselisemaid veebruare olnud vaid 3. Milliseks kujunes 2026. aasta veebruarikuu ilm Eestis, loe põhjalikumalt Keskkonnaagentuuri blogist. Lisaks videoülevaade olulisematest näitajatest.
Valminud on ka tänavuse Eesti talve ülevaade, kus vaatame otsa meteoroloogilise talve ehk detsembri, jaanuari ja veebruari ilmanäitajatele. Tänavune päristalv algas detsembri viimastel päevadel (28.–30. detsember), mil tekkis püsiv lumikate. Talve keskmine õhutemperatuur oli –4,5 °C (norm –2,6 °C). Kõige külmem kuu oli veebruar, mil Eesti keskmine õhutemperatuur oli –8,0 °C (norm –3,8 °C). Talve miinimum õhutemperatuur mõõdeti 1. veebruaril Jõgeva meteoroloogiajaamas –28,3 °C, maksimaalne 10. detsembril Heltermaa rannikujaamas +9,3 °C-ni.
* Copernicus ja ECMWF:
Copernicus on Euroopa Liidu Maa seire programm, mis pakub keskkonnaandmeid kõigile eurooplastele. Seda juhib Euroopa Komisjon koostöös liikmesriikide ja partnerorganisatsioonidega.
ECMWF on rahvusvaheline ilmateenistus ja teadusasutus, mis toodab globaalseid ilmaprognoose ja haldab üht suurimat ilmaandmete arhiivi.
ECMWF viib ellu Copernicuse kliima-, õhukvaliteedi- ja kriisiohjamisteenuseid ning arendab koos ESA ja EUMETSATiga Euroopa Maa digikaksikuid. Eesti on ECMWF-i täisliige aastast 2020 ja selle üks olulisemaid koostööpartnereid Eestis on Keskkonnaagentuur.
Eestis on käimas ka CAMS projekt, mille eesmärk on suurendada Copernicuse atmosfääriseire teenuste kasutamist ja nende mõju Eestis. Projekti rahastab Euroopa Komisjoni vahenditega ECMWF.
